Noarootsi ajalugu

7.06.18

Nimi

Noarootsi nime tähendust varjab sajandite halo. Mitmed katsed seletada Noarootsi nime eesti või rootsi keele põhjal pole andnud rahuldavat tulemust. Rahvaetümoloogiline seletus – rootslased kandnud vanasti vööl pussi või nuga, millest tulenenud nimi Noarootsi – pole kuigi veenev. Noarootsi pole ju ainuke rootsi Eestimaal: ka Vormsi paralleelnimeks on olnud Hiiurootsi saar; lõuna pool Virtsut on koht, mida nimetatakse Pivarootsi.

Tekkelugu
Noarootsi on üks Eesti lääneranniku poolsaartest, mis nagu Virtsu, Saastna jt. olid alles hiljuti veel saared, mis on nüüd maatõusu tagajärjel mandriga ühinenud.
Noarootsis mäletatakse pärimust, mille järgi põgenenud kunagi Rootsi laevastik läbi Noarootsi ja mandri vahelise merekitsuse Haapsalu lahte. On teada, et 1715 a. juulis jättis Peeter I oma laeva Osmussaare juurde ankrusse ja purjetas läbi Noarootsi saarte ja mandri vahelise merekitsuse Haapsallu.
Aastatuhandete eest – Läänemere arenguetapil, mida teadlased nimetavad Limneamereks – kerkis merest tolle aja merepõhja kõrgeim koht praeguse Paslepa kohal. Algas võitlus maa ja mere vahel, kuni lõpuks ulatus üle merepinna praegune Paslepa-Pürksi oos. Tollal moodustas see loode-kagu suunaliste saarekeste ahela, mis tänaseks on kerkinud juba 10 meetrini üle merepinna. Maapinna aeglane tõus jätkus. Saare ümbruses kerkis merest teisi väiksemaid saari, mis liitusid suuremaga. Saar kasvas rohkem laiuti kui kõrgusse. 1770. aastal oli Noarootsi veel eraldi saar. Saare ja mandri vahelises väinas paiknes kaks suuremat saart – Hara ja Lückholm. Lääne pool asunud Ramsholm oli Noarootsist eraldatud laia väinaga. Põltsamaa pastor A.W.Hupel kirjutab 1782. a., et Noarootsi oli mandrist eraldatud vaid meretuulte aegu, kui veeseis oli kõrge. Harilikult võinud merekitsustest, mida kohapeal nimetatud silmadeks, hobustega läbi sõita või jalgsi mööda suuri kive üle minna. Vesi hakanud tõusma, kui tuul oli tund aega avamere poolt puhunud. Mandriga ühinemine toimus 19.sajandi keskel. Eelpool nimetatud silmade kohad on veel praegugi maastikul jälgitavad.

Ajalugu
Noarootsi kihelkond oli Eesti mandriosa kihelkondadest ainus, kus rootslastest elanikkond oli enamuses. 1934.a. elas kihelkonnas 4388 elanikku, neist rootslasi 2697 ehk 67%. Kuni muinasaja lõpuni oli tänapäeva Noarootsi ala praktiliselt asustamata. Rootsi asustus tekkis 13.sajandi keskel. Põhiosa kolonistidest saabus Soomest. Eestisse saabunud asukatele anti rida privileege, mis seisnesid põhiliselt isiklikus- ja liikumisvabaduses ning väiksemates maksudes. Suurima ulatuse saavutas rootsi asustus 16.sajandi alguses. 16.sajandi teisel poolel, Liivi sõja käigus rüüstasid Noarootsi alasid vene väed. 1580.-ndatel aastatel läks Noarootsi Rootsi võimu alla ja oli seda 1710.aastani. Rootsi aeg tähendas ühelt poolt vaimse elu elavnemist – Noarootsis rajati Eesti esimene teadaolev talurahvakool, Noarootsi kirik sai abikirikud (kabelid) Sutlepasse, Rooslepasse ja Osmussaarele. Teiselt poolt rajati aga 17.sajandil rida mõisaid, millega kaasnes rannarootslaste vanade õiguste piiramine. Algas Noarootsi talupoegade pikk võitlus oma vabaduse eest. Põhjasõja käigus (1710-1711) tabas Noarootsit suur katkuepideemia. Elanike arv vähenes 2/3 võrra, mitmed külad surid täiesti välja. Tühjaksjäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt. Sellega algas Noarootsi eestistumine. 1816.a. kaotati Eestimaa kubermangus pärisorjus. Rannarootslasi see ei puudutanud ja nii jäi nende seisund üsna ebamääraseks – ei olnud nad varem ametlikult pärisorjad, ei olnud nad nüüd tegelikult ka vabad. Mujal Eestis rajatud talurahva kogukondlik omavalitsus ja püsiv koolikorraldus viidi Noarootsis sisse alles 1856.aastal. 19.sajandil keskel algas Noarootsis uus vaimne elavnemine. Koolide rajamine nõudis rootsikeelset õpetajaskonda. Nende ettevalmistamiseks asutati Paslepa mõisas õpetajate seminar, mis tegutses 14 aastat. 1890-ndateks aastateks kujunes Eestis välja rootsi koolide võrk. 20.sajandi alguses hakkas Noarootsi muutuma rannarootslaste vaimse elu keskuseks – asutati esimene lauluselts, rajati esimene rootsikeelne laenuraamatukogu, hakati välja andma esimest rootsikeelset kalendrit, asutati Rootsi Haridusselts. 1920.a. avati Pürksi mõisahoones rootsikeelne Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool, mis tegutses 1943.aastani. Eesti Vabariigi aastatel elavnes tunduvalt noarootslaste läbikäimine oma rahvuskaaslastega Soomes ja Rootsis. Riguldis muutus väga aktiivseks laevaehitus ja meresõit; nii Soome kui Rootsi viidi oma laevadega kalu, kartuleid, õunu jm. Vanim Eestis ehitatud purjelaev, mis tänaseni on säilinud ehitati 1925-1927 Spithami külas, laevameister Mattias Schönbergi poolt. Kaljase nimi on "Hoppet" ja ta asub praegu Rootsis Stockholmis. 2003.a. asutati "Hoppeti" restaureerimiseks sihtfond. 1939.a. rajati Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid. Selle käigus evakueeriti täielikult Osmussaare elanikkond. Nõukogude võimu kehtestamisega hakkas kehtima ka piiritsoon ja tegelemine seniste elualadega muutus võimatuks. 1943.-1944.a. lahkus enamus rootslastest Eestist. Asemele saabusid sõjapõgenikud Ida-Virumaalt ja Ingerimaalt. Uus ajastu Noarootsi ajaloos algas 1980.-te aastate lõpus. Piiritsoon kadus ja endised noa-rootslased võisid taas kodukohta tulla. 1988.a. korraldati esimesed Noarootsi kodukandi-päevad. 1989.a. taasalustati rootsi keele õpetamist, 1990.a. avati Noarootsi Gümnaasium. 1990.a. taasavati Noarootsi Vabadussammas. 1991.a. sai Noarootsi valla õigused. 1993.a. avati Paslepa Rahvaülikool, mis 2002 a. reorganiseeriti Rootsi Rahvaülikooliks Eestis ning jätkas tegutsemist Haapsalus.

 

Ajaloolis-administratiivne kujunemine

1866. aastal moodustati Passlepa, Sutlepa ja Riguldi vallad.
1938. aastal ühendati Sutlepa ja Passlepa vald Noarootsi vallaks. 
1945. aastal moodustati valdade asemele külanõukogud. Noarootsi valla territooriumile moodustati Pürksi ja Sutlepa külanõukogud, Riguldi valla territooriumile aga Tuksi ja Vanaküla külanõukogud. Kokku 35 küla. 
1954. aastal liideti Sutlepa ja Pürksi külanõukogud Pürksi külanõukoguks ja Tuksi ning Vanaküla külanõukogu Tuksi külanõukoguks.
1971. aastal lahutati Pürksi külanõukogu alt Sutlepa piirkond ja liideti see koos Tuksi külanõukogu territooriumiga Linnamäe külanõukogu koosseisu.
1976. aastal liideti Pürksi külanõukoguga Linnamäe külanõukogu koosseisus olnud ülejäänud Noarootsi valla territoorium.
1977. aastal liideti osa Pürksi külanõukogu territooriumil olnud külasid. Jäi 16 küla.
1990.a. 27.detembri Pürksi Küla RSN otsuse alusel nimetati Pürksi külanõukogu Noarootsi vallaks.
1991.a. 11.aprillil kinnitati Noarootsi valla statuut.
1995.a. 11. aprillil kinnitati valla vapp.
1996.a. 25.novembril kinnitati valla lipp. 
1997.a. ennistati osa endiseid külanimesid ja kinnitati küladele rootsikeelsed rööpnimed:  Aulepa küla / Dirslätt, Dirhami küla / Derhamn, Einbi küla / Enby, Elbiku küla / Ölbäck, Hara küla / Harga, Hosby küla, Höbringi küla / Höbring, Kudani küla / Gutanäs, Osmussaare küla / Odensholm, Paslepa küla / Pasklep, Pürksi küla / Birkas, Riguldi küla / Rickul, Rooslepa küla / Roslep, Saare küla / Lyckholm, Spithami küla / Spithamn, Sutlepa küla / Sutlep, Suur-Nõmmküla / Klottorp, Tahu küla / Skåtanäs, Telise küla / Tällnäs, Tuksi küla / Bergsby, Vanaküla / Gambyn, Väike-Nõmmküla / Persåker, Österby küla. 

21. oktoobril 2017 ühinesid 5 Läänemaa valda - Martna, Kullamaa, Noarootsi, Nõva ja Lääne-Nigula - Lääne-Nigula vallaks. Endise Noarootsi valla territooriumile moodustati Noarootsi osavald.